NAISSAAREST

Naissaar (saksa keeles Nargen, rootsi keeles Nargö, vahel nimetatud ka Nargent) on saar Eesti põhjarannikul, mis eraldab Tallinna lahte ülejäänud Soome lahest.
Esimest korda on Naissaart (Terra feminarum) väidetavalt mainitud Bremeni Adama kroonikas (1075–1080).

Saare põhjaossa sensitiivid minna ei soovita. Seal olla jube suur kiirgus. Arvatakse, et saar on alt õõnes ja seal peidab tänini end mõni aatomiallveelaev ...

Nii kirjutati Naissaarest 1997. aastal. Tõele see siiski ei vastanud, nagu ka jutt nafta olemasolust saarel. Legende Naissaare nime ja sealsete asukate kohta on aga rohkesti. Mis seal parata, kui 11. sajandil Naissaarel käinud munk Bremeni Adam kirjeldas oma kroonikas Terra Feminarumil nähtut nõnda: „Saarel elavad imekaunid naised, lapsi saavad nad aga koledate elukatega, keda saarel mitte vähe ei ole. Kui sünnivad poisid, siis on need koerakoonlased. Kui tüdrukud, siis ilusamad kõikidest. Naised elavad koos ega taha meestest midagi teada. Kui mehed peaksidki neid vaatama tulema, siis kihutatakse nad kurjaga minema.“ Teise lapsesaamise võimalusena märkis ta kohaliku allikavee joomist, kolmandana siiski ka tõelist mehe-naise vahekorda aeg-ajalt saarel käivate kaupmeeste või vangi võetud võõraste sõdalastega, keda amatsoonid ise vangistanud. Meheikka jõudnud pojad olevat maha müüdud slaavi orjaturgudel, tütred kasvatatud üles – emadetaolisteks.“

Naissaare Suursadam sai tänase kuju I maailmasõja eel ja ajal, kui Tallinna ümbrusesse rajati Peeter Suure Merekindlus. Saarele rajati sadamaid, raudteid, suurtükipatareisid jm.
I maailmasõja ning Vabadussõja ajal asus saarel ka vangilaager. Nõukogude ajalgi oli saar militariseeritud, sinna rajati meremiinide ladu ja montaažitehas.

· Naissaare pindala on 18,6 km²

· Saare pikkus 8–9 ja laius 4 kilomeetrit

· Naissaar asub mandrist 8,5 km kaugusel

· Kõrgeim punkt on Kunilamägi (27 meetrit)

Naissaarel on sündinud maailmakuulus Eesti optik, astronoom ja leiutaja Bernhard Schmidt (1879–1935).

Naissaare huviväärsusteks on Lõuna- Kesk või Põhja matkarajad, liigirikas loodus, kitsarööpmeline raudtee ja toimiv rongiliiklus, tsaariaegsed suurtükipatareid, nõukaaegne miinitehas, paradiisirand ja puhas rannaliiv. 

Naissaar eraldab Tallinna lahte ülejäänud Soome lahest. Naissaare Suursadam sai tänase kuju I maailmasõja eel ja ajal, kui Tallinna ümbrusesse rajati Peeter Suure Merekindlus.

Naissaar kuulub käesoleval ajal Viimsi valda ja seal on neli küla: Naissaare, Lõunaküla, Tagaküla ja Väikeheinamaa. Saarel on kolm püsielanikku ja kümmekond suveelanikku. Naisaarel toimub transport peamiselt veoautode ja rongiga.
Naissaarele ehitati kitsarööpmeline raudtee I maailmasõja hakul. Koos haruteedega sai raudtee pikkuseks 37,7 km. Nõukogude Liidu okupatsioonivägi ehitas Naissarele aga miinilao ja siis ehitati ka lao territooriumile tihe raudteevõrgustik, mida võib palja silmaga ühena vähestest asjadest näha ka saarest tehtud aerofotodel. Tänapäeval on sõidukorras vaid sadamast Männiku külla ning miiniladude territooriumile viivad teelõigud, millel korraldatakse rongisõidu-turismimarsruute.

Valdavalt katab Naissaart okasmets, on suuri kivikülve ja rändrahne, saar on 1995. aastast alates maastikukaitseala.

Saarel asub mitu sood: Suursoo, Kunila, Kullkrooni ja Sinkara soo. Kõik need sood on määratud ürglooduse objektideks.

Väikesaarte loodus on ammustest aegadest olnud oluline rannarahvale. Saarte siluetid olid tähtsad orientiirid nii rannakaluritele kui ka Läänemerel seilajatele. Rannikualadel, sealhulgas saartel, ei lubatud vanasti raiuda metsa. Erilist tähelepanu saarte metsadele näitab juba 1297. aastal Taani kuninga Erik Mendvedi kehtestatud seadus, mis keelas Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel puude raiumise kütteks, tarbeks ja söepõletuseks. Lubatud oli see vaid Tallinna linnusele ja linnale: linn vajas oma arenguks kindlate piiridega sarast – lähitagamaad vaba metsakasutusõigusega, mida eeskätt pakkusidki need metsased saared. 16. sajandi keskel oli Naissaarel juba oma metsavalvur. 1764. aastal kuulutati rannikumetsad kuni 50 sülla laiuselt kaitsemetsadeks, mis laevasõidu huvides pidid jääma muutumatuks.

Kõige tuntum huviobjekt on aga 1912-ndal rajama hakatud Peeter Suure Merekindluse patareid, mis pidid sulgema kahuritulega Soome lahe. Nõukogude ajastu suurim huviobjekt on 32ha laiutav okastraadiga piirataud meremiini tehase ladude kompleks.

Ohvitseride kasiino: asub sadamast kuue kilomeetri kaugusel Haldja (Aldia) külas, mida nüüdsel ajal kutsutakse ka Kasiinokülaks. Küla tekkis siia eelmise sajandi alguses, täpsemalt Esimese maailmasõja käigus. Üks tähelepanuväärsemaid ehitisi ongi ohvitseride kasiino ehk Naissaare komandantuur.
Naissaare Komandantuuri koosseisu kuulusid Naissaarel asuvad patareid, kitsarööpmeline raudteeliin, laod ja veduridepoo, mille alla kuulus umbes kuuendik saare pindalast. Komandantuuri koosseisu kuulus 160 meest.
Esimese maailmasõja ajal Ohvitseride kasiino hoone põles ning see taastati 1924. aastal. Legendide järgi tehtud hoones päeval tööd ja õhtul lõbutsetud linnast toodud tüdrukutega ning mängitud kaarte. Ent Eesti Vabariigi ajal midagi säärast ei juhtunud. Vähemasti nii kinnitavad need, kes sel ajal siin elasid ja kelle vanemad komandantuuris töötasid. Ka endised naissaarlased ei oska öelda, miks seda komandandi ametiasutust ikkagi kasiinoks nimetati. Samas nendivad nad, et ka laste seas oli levinud see kõlalt uhke ja salapärane kasiino. Haldja külas asus ka Naissaare komandantuuri juhtimiskeskus: staap, klubi, kino, algkooliklassid, kasarm, söökla, saun, töökoda, mitmesugused laod ja kõrvalhooned. Söökla oma suure köögi ja leivaküpsetusruumiga varustas ühtlasi lõunakomandantuuri: toit veeti sinna raudteel suurtes termosnõudes. Nõukogude armee kasutas seda ametihoonet kasarmu ja staabina.

Miinilaost: 1944. aastast alates saart okupeerinud Nõukogude merevägi rajas metsade rüppe suure ja rangelt salastatud meremiinilao ja vajalikuks lõppmontaažiks tehase. Ladu kujutab endast mitmekordsete okastraataedade ja ohutsoonidega piiratud platvorme, mis omavahel ja ka sadamaga omasid raudteeühenduse. Nõukogude ajal ümbritses Naissaarel asuvat ülisalajast miiniladu mitmekordne ja mitme meetri kõrgune okastraataed. Kahekordse aia vahel jooksid vabalt verekoerad ning iga paarikümne meetri tagant asuvates valvuritornides olevad valvurid võisid ilma hoiatamata tule avada iga sissetungija pihta. Et üle aia ronimist vms. paremini kuuldavamaks teha, kinnitati okastraatide külge tühje plekitopse, mis traadi puudutamisel kolisesid. Selles miinilaos asuvate miinidega võis vajaduse korral mineerida kogu Soome lahe, et vajaduse korral tõkestada vaenulikele laevadele lääne poolt sissepääs Leningradi (Peterburi) alla.

Naisaare miinilao territooriumil on sadu tühje miinikesti. Ühe miinikesta kaaluks on ca 50 kg.

Miinilao territooriumil asub Naissaare ainus looduskaitse alla võetud rändrahn - Põlendiku kivi, mille ümbermõõt on 26 m ja kõrgus 7 m. Kivi sai nime kunagi selles paigas aset leidnud metsapõlengu järgi.

Miini vette laskmine (miini veeskamine) toimus üldjoontes järgmiselt:
Miin asetses vanker-ankru eesosal. Vanker-ankru tagaotsas asus kõrgem "raudkapp", milles asus pöörlev pool koos sellele keeratud terastrossiga. Terastrossi üks ots oli kinnitatud vankri külge, teine trossi ots oli kinnitatud miini otsas asuva rõnga külge. Vanker-ankrul olid all rattad, mille abil see veeretati üle spetsiaalse laeva (miinitraaleri) parda merre. Kuna miin oli veest kergem, püüdis see veepinnale jääda, kuid vanker-ankur oli veest raskem, seega püüdis see põhja vajuda. Selle tagajärjel miin ja vanker-ankur eraldusid üksteisest: vanker-ankur vajus põhja ja miin püüdis tõusta-püsida veepinnale. Neid ühendav terastoss keerles aga vanker-ankru poolilt maha. Kui tross oli varem välja mõõdetud pikkuse jagu poolilt maha kerinud, pool seiskus ning raske vanker vajus põhjani, tõmmates miini mõned meetrid allapoole veepinda. Selliselt jäi miin enda ohvrit ootama.

Miinilao territooriumi idapoolsel küljel asetsesid/asetsevad miinide montaažitehase ruumid. Ka tänasel päeval vedeleb nende ümbruses hunnikutes kahjutuks tehtud detonaatoreid miinidele.

Aastal 1887 on Naissaarega seotud pisut Eesti meditsiiniajalugu: sellal raviti saarel sipelgavannide abil reumat ja närvihaigusi. Võimalust kasutasid üpris mitmed tallinlased. Saar kui väljasõidupaik ning suvituskoht hakkas üha enam tähelepanu pälvima.1897.a. muutus asi juba reaalsemaks: Eestimaa riigimetsade revident parun Korff soovitas saarele ehitada suvilaid ja nii hakati rääkima kavatsusest rajada sinna Tallinna jõukamate perekondade puhkerajoon. Peagi saadi kroonu luba mõõta idarannal välja 19 suvilakrunti 99 aastaks, suurus veerandist poole tiinuni. Enampakkumine korraldati 17. augustil 1898 Tallinna kreisi politseivalitsuse suures toas. Varst olidki kõik krundid korralikult hoonestatud, villad kandsid romantilisi nimesid. Ühendust linnaga hakkas soojal ajal pidama väike, aga väga mugav aurupaat. Selleks rajati villade piirkonda erasadam, mis meenutas väikest kanalijuppi. Tänaseks on kõik suvilad kadunud. Suursadama ehitamisega I maailmasõja ajal kujunes villade lähedusse (tänapäeval külatuskeskuse telkimisplatsist ca 200 m põhjas) rannametsa laoplats, mida tänapäeval meenutab kidura männimetsa all pikk riit kasutamata jäetud ja kivistunud tsemenditünne. Saare idarannik on maaliliselt ilus väikeste kiviste rannikukäärude tõttu, millel kasvavad tuulest räsitud jändrikud puud.
Naissaarel on kaitserajatisi alates Peeter Suure aegadest. Üks efektsemaid ja paremini säilinud sõjalise otstarbega ehitisi on patarei nr. 5 Savikaldal. Patarei asub militaarrajal (matkarada Naissaare põhjaosas) ning on kohandatud spetsiaalselt turistidele näitamiseks (maa-alusesse tunnelisse viivad avad on tähistatud )
Patarei nr. 5 loodi 1919. aastal. Uue kaitseüksuse ülemaks määrati  10. oktoobril 1919 leitnant August Suurkivi. Tallinnast saadeti 24. novembril kaks 150- millimeetrist Saksa rataslafettsuurtükki, proovilaskmine tehti detsembri keskel. Aastal 1921 lisandus veel kolm 76-millimeetrist rataslafettsuurtükki (Vene 1900.a. mudel). Mis aga puudus, see oli kindel positsioon. Kahurid seisid täiesti ilma varjeta. Ajakohast patareid hakati ehitama Savikaldale (majakast umbes kilomeeter lõuna poole) aastal 1923. Juba järgmisel aastal võidi kahurid paigale seada, kuigi valminud oli ainult kaks betoonalust (teised olid plankudest ja muldega). Komandopunkt kahuri nr. IV lähedal oli varustatud kolmemeetrise kaugusmõõdikuga. Tegelikult meenutas juhtpunkt küll rohkem muldonni. Selle kohal kerkis madal palktorn, välimuselt triangulatsioonipunkti taoline, otsas laudadest vaatluskamber.
Mõni aeg hiljem, kuid samal aastal, jõuti lõpule betoonist komandopunkti ning kahe betoonist suurtükialuse ehitamisega. Üles seati ajakohane 6 m pikkune kaugusmõõdik. Senine 60 cm läbimõõduga helgiheitja asendati 2,1 meetrisega ning nõrgavõitu diiselmootor "Russ" patarei jõujaamas moodsa  90-hobujõulise "Ursusega". Samuti oli siin võimalik vajaduse korral sisse lülitada patareidel baseeruv varuvalgustusvõrk.
Aastail 1926 ja 1927 ehitati uus komandopunkt IV kahurialusest 150 m põhja poole. See oli kaetud tsementeeritud soomusplaatidega, millel seisis soomuskuppel. Teise laepoole hõivas platvorm kaugusmõõdiku ja käärpikksilma jaoks. Samal perioodil suurenes laskemoonavarjendite arv kaheksalt kaheteistkümnele, neist igaüks mahutas aga vaid 25 laengut ja mürsku. Lisatagu, et siin oli mängus kaalutlus, mille kohaselt tabamuse korral oleks tegemist üsna väikese laskemoonakaoga ning märksa nõrgema plahvatusega.1928. aastal said patarei nr. 5 kahurid uued ja moodsad sihtimisseadeldised. Samal ajal valati patarei positsiooni taha niidule tulpalused kahele raskele õhutõrjekuulipildujale "Vickers". Patareist mere poole, Savikalda ette, seati üles kaks eelmisel aastal lammutatud suurtükilaevalt "Lembit" pärinevat 75-millimeetrist kahurit. Seni seal olnud rataslafettsuurtükid said teise ülesande.
Mõnda patarei nr. 5 relvadest: Juba 1920-ndate aastate keskel asendati vanad 120-puudased suurtükid korralike 6-tolliste Canet´ kahuritega, mida tollal oli neli. Kuid 1940. aastaks oli neid alles jäänud ainult kolm. Neljandal alusel seisis 120-millimeetrine õppekahur. Selle sagedane kasutamine õppeotstarbeks osutus kulukaks. Just seepärast olidki nii 4. kui 5 patarei nagu teisedki meie merekindlused võtnud kasutusele suurtükirauaõõntesse paigaldatavad 37-millimeetrised õpperauad. Tulistades nende kaudu lähedasi märke, saavutati küllaltki oluline sääst. Patareis nr. 5 algas 6-tolliste Canet´ suurtükkide tõstenurga suurendamine, mille tõttu senine 12,5-kilomeetrine laskekaugus pikenes umbe kahekümne kilomeetrini.
Umbes 200 m kogupikkusega maa-alune varustustunnel ühendas ja piiras kõiki nelja kahurialust ning jooksis maa sees sik-sak kujuliselt. Tunneli kõrgus oli 1,9-2,0 m. Tunnelis avanevad kõrvale väikesed ruumid - need on laskemoonakambrid ja meeskonnavarjendid.
Rannakaitsepatareid polnud aga põhjus, miks Naissaar oli viiskümmend aastat Nõukogude armee eriti rangelt salastatud sõjaline objekt. Eeskätt tuli saladuses hoida saare keskossa paigutatud miiniladusid. Samuti ei tohtinud ükski tsiviilisik sattuda raketibaasi, mis rajati saare põhjaossa 1963. aastal. See rajatis koosnes kümnest raketipesast ja oli tollal üks uuema tehnoloogiaga raketibaase Nõukogude Liidus. Baas suleti 1982.–1985. aastail. Praegu on raketibaasist alles angaarid. Mõni aasta tagasi võis neist leida ka „erialakirjandust“ ja loosungeid, kuid praeguseks on Naissaare elanikud angaarid teisel otstarbel kasutusele võtnud. Seega ei kutsuks üles angaarides kolama, küll aga on soovitav nautida angaaride pealt avanevat vaadet.

Juba 1470. aastal oli Tallinna raad lasknud paigaldada Naissaare ja Paljassaarte vahele laevatee märkimiseks kaks ujuvat tulepaaki. Mere jäätumise eel hakati neid maale tooma. Nii aastast aastasse.
Rootsiaegne lattidest meremärk Naissaarel asendati Peeter Suure käsul kivitulbaga ja admiral Samuel Greighi korraldusel ehitati saare põhja- ja lõunatippu puittuletornid.
1805. aastal ehitati Virby otsa väike kivitorn, kuhu 1817. aastal seati sisse plinkimismehhanism.
Käesoleva sajandi alguses ehitati aga saare põhjatippu uus tuletorn, mis valmis 1849. aastaks, ning see püsis peaagegu sada aastat. Kui punavägi 1941. aastal taganes, lasid sovjetid selle majaka õhku.
Praegune kaheksatahuline ja 45 m kõrgune raudbetoonmajakas valmis 1960. aastal ja on ehitatud õhkulastud majaka kohale.

Üks Naissaare tähelepanuväärsemaid vaatamisväärsusi on patarei 10b komandopunkt.
Patarei nr.10b nelja 12-tollise kahuriga puudub 1914 a. projektis. Tõenäoliselt tehti lisaotsus selle ehitamiseks varsti pärast I maailmasõja algust. Selle kaugus rannajoonest oli 200 m. Patarei 10b koosnes kahest suurest betoonalusehitusest (28 X 35 m) ja nende vahel kerkivast komandopunktist koos jõujaamatiivaga. Kõik need olid omavahel ühendatud 2,8 m kõrguse tunneliga, mis kulges sirgjooneliselt liivavalli all. Pöörlevate soomustornide alusehitised olid kahekorruselised.
Eraldi tasuks käsitleda patarei komandokeskust - kogu Peeter Suure merekindluse kõrgeimat kaitserajatist. Jalamilt üles rinnatise servani oli 15 m, korruseid kolm, vaateplatvormil oli soomuskuppel, mis aga ei pöörelnud. Soomuse paksus esiküljel, kus 8 vaatepilu, oli 10 tolli (25 cm), taga 5-8 tolli ning lae osas 8-10 tolli. Sisse pääses läbi põrandaluugi. Jõujaam moodustas torni madala betoontiiva suunaga lõunasse ning oli koos abiruumidega ühekorruseline.
Patarei ülesanne oli koos põhjapoolse patareiga 10a võtta tule alla Soome lahe riivistusliini lõunaosa. Patarei kahurite tulekaugus küündis kuni Pakri neemeni...
1918. aastal õhkisid põgenevad punavenelased (käimas oli oktoobrirevolutsioon) Naissaare kaitseehitisi. Pärast Eesti iseseisvumist soovisid iseseisva Eesti sõjaväevõimud kasutada Naissaare kaitseehitisi enda relvajõudude hüvanguks nii palju kui võimalik. Patarei 10b olukord oli järgmine:
Patarei 10b põhjapoolsest betoonrajatisest oli nagu maru üle käinud - soomustorn ühes relvadega seisis ohtlikult upakil, metallosad olid suurelt osalt deformeerunud. Ühendustunnel komandotornini oli sisse varisenud. Enam-vähem terve oli vasakpoolne soomustornialus, korras oli komandopunkt, kuid  mõlema allkorrused ja maa-alune ühenduskäik olid vett täis.
Patarei 10b põhjustas tehnikutele tublisti peamurdmist. Parempoolsel purustatud betoonehitisel lebas ohtlikult kaldu soomustorn kahe terveks jäänud 12-tollise suurtükiga. Nii neid kui ka torni soomusplaate võinuks sihipäraselt mujal kasutada. Ent kuidas torn ülalt maha saada? Üks tuntud Saksa firma oli nõus vaeva enda peale võtma, kuid üsnagi kõrge tasu eest. Ka tundus pakutav töömaht liiga suurena. Ja ootamatult esitas Naissaare merekindluse mehhaanik Osvald Miina omapoolse ettepaneku, mis oma lihtsusega targemaidki päid hämmastas. Igaks juhuks mängiti süsteem eelnevalt maketil läbi.
Soomustorni serva alla seati tungraud ja kogu tohutu metallrajatis langes samasse kõrvale ehitatud puitpadjandile. Kahurid võeti maha ja taheti kohe viia Aegnale - sealsele suurele patareile varuks. Ootamatult ilmnes halb üllatus: enne patarei õhkimist veebruaris 1918 oli hävituskomando toppinud ühte torusse tagurpidi sisse mürsu. Taas ei mõistnud kõrgharidusega insenerid leida väljapääsu ohtlikust situatsioonist. Küll aga tuli asjaga toime Osvald Miina. Tema juhatusel kaevati kahuritoru maasse, ots ülespidi, ning mürsk lennutati erilaengu abil tagurpidi välja. See oli augustis 1935.
Patarei vasakpoolne tornialus otsustati konserveerida. Soomustorn sellel sai pappkatuse. Kuid soov saada sinna korralik patarei rauges. Ja 1938. aastaks olid ruumid ning ühendustunnel komandopunktiga taas vett täis valgunud.

Hülgekari nimelise rannaosa kohal asus Krimmi sõja päevil aastatel 1854-1855 prantsuse-inglise blokaadieskaadri ankruplats. Haigustesse, peamiselt skorbuuti surnud prantsuse meremeestele rajati luitestunud randvallide taha väike kalmistu, kuna katoliku usutavade kohaselt neid ei saanud matta koos protestantlastest inglastega saare luteri kalmistule saare SSSW-osas. Matusepaik on tänapäeval korrastatud ja tähistatud ristiga.

Parim supelrand Naissaarel asub vaieldamatult Hülgekari rannalõigul. Supelranna pikkus on umbes 300 meetrit.
Tänapäeval asub Hülgekari neeme otsas väike päikesepatareidel toimiv tuletorn.

Männiku küla kujunes praegusel kujul ja kohal põhiosas 1950. aastatel tüüpilise nõukogude armee kasarmulinnakuna, kuhu kuulusid suhteliselt rohmaka arhitektuuriga klubi, saun, söökla ja elektrijaam koos kasarmute ja ohvitseride pereelamutega. Viimased esindavad Soome poolt sõjakahjude korvamiseks tasuta üleantud monteeritavaid majakesi.
Naissaare Muuseum asub Männiku külas nõukogude aegses üleajateenija elamus ja tutvustab saare vanemat ja lähimat militaarajalugu. Välja on pandud ülevaade merekindluste tekke ja arenguloost, tutvustatakse saare elu sõjaajal ning nõukogude perioodil. Kõike seda ilmestavad mürsukillud, relvastuse detailid, fotod.  Suure osa näitusepinnast hõlmab nõukogude armee sõduri atribuutika ja sovetlikud propagandatrükised.

Näha saab, kuidas sõjaväelane elas, meenutatakse juba ununema kippuvaid olmetavasid. Hulk miinikestasid, granaadid ja relvad tuletavad meelde olukorra pinevust nõukogude riigipiiril.

Männiku külas paikneb ka üks saare suurtest rändrahnudest, Männiku kivi, mille ümbermõõt on 25,4 m ja kõrgus 3,1 m.

Saare tsiviilelanikkonda tabasid vene kroonu korduvad sundevakuatsioonid (1730, 1914, 1940 ja lõplik peale 1944. aastat) ning suur osa veel püsinud naissaarlastest lugesid 1943-1944 aastatel õigemaks saarelt ise lahkuda, kes Rootsi, kes kaugemalegi...

Kasutatud allikad:

Meikar, Toivo 1997. Naissaare metsad tänapäeval. – Sander, Heldur (toim.). Lühiülevaade Naissaare metsade 700-aastasest ajaloost. Eesti Põllumajandusülikooli Metsandusteaduskond ja Akadeemiline Metsaselts. Tartu: 23–37.

Martin, Jüri; Pärn, Henn 1999. Naissaare loodus ja selle kaitse. Keskkonnaministeerium, Tallinn.

Freiberg, Erki, Naissaar juuli 2003, jalgsimatk, http://www.hot.ee/erkifreiberg/

Ratas, Urve, Väikesaared, meie rannikumere aarded, Eesti Loodus 8, 2005

Itse, Birgit, Jalutuskäik saladusliku Naissaare põhjarajal, Eesti loodus 3, 2005

Fotod: Erki Freiberg