JALUTAJAD:
Hommikul üles ärgates ja aknast välja vaadates käis peast hetke mõte läbi,
et ehk jääb "tänu" sügistormile see üritus ära, aga võta näpust.
Ütlus - ei
ole olemas halba ilma, vaid tuleb õigeid riideid kanda - pidas ka siin
kenasti paika. Õnneks olime kõik selleks ka ettevalmistunud ning
positiivselt üllatas see, et metsaalune ei olnud sugugi nii märg nagu
arvasime ning juba tunnike pärast starti hakkasime ka üleliigseid riideid
seljast ära koorima.
Hea seltskond, võistlus, kõrval mühisev ja lainetav meri. Ahviraudteega
pannkrannikult laskumine, mis eemalt paistis palju hirmutavam, kui
tegelikkuses osutus, oli lõbusakas vahelduseks. Peale metsas ringi ekslemist
sai süüa kosutavat sooja suppi ning saiakestele teed peale rüübata.
Hea
jõukohane võistlus igaühele, kes ennast proovile tahavad panna.
Siiani tuleb rahulolev muie näole, kui oma siniseks löödud varvast näen -
sai väike "meene" mälestuseks seiklusest kaasa võetud. Tänud
korraldajatele!
VÕTAME MAHA:
Õues puhus käre tuul, õnneks vihma enam ei sadanud.Tõotas tulla tormine
rabistamine tihnikus.Kõik sujus ideaalselt kuni sattusime võssa, kus ekslesime
ligi poolteist tundi. Suutsime üle olla tuulisest ilmast, külmast
temperatuurist ja anatoomilisest väsimusest, läbisime 1/3 rajast edukalt.
MYKÄN PEKKI:
Hommik oli väga külm.Kõige parem punkt oli 74, sest see oli pankrannikult
alla laskmine ja see oli lõbus.See oli tõsiselt jube alguses, sest me pidime
otse panga serval puust kinni võtma ja ennast lahti laskma aga kui alla lasid
oli ka väga jube sest sa tundsid, kuidas oksad kriibivad su jalgu aga see kõik
oli seda väärt sest pärast oli väga mõnus alla lasta. Me eksisime vahepeal
ära ja Irma leidis endale metsast uue
mehe (pappinimene, kelle peal harjutatakse laskmist).Meil kõigil olid kõhud
jube tühjad ja me jõudsime finišisse 16.49 ning sõime maitsvat suppi mis
meil kõigil alla läks. Ning jõime palju teed. Aga kui olime jõudnud sooja
bussi, siis olime kõik tänulikud.
MARRAKESH: oli
äärmiselt mitmekülgselt huvitav
rännak looduse rüpes keset metsi ja soid, keset raketikuure, okastraate
ja pankrannikut. Meie võistkonda paelus enim pankrannik ja sellest alla
laskumine, keha adrenaliinist tulvil ja süda pekslemas. Kui ka vahel sai jala märjaks,
ei morjendanud see sugugi meie võitlusvaimu, teotahet, sportlikku viha ja
entusiasmi. Küllap võib mõnele inimesele tunduda, et need, kes võtaksid ette
kuuetunnise sportliku retke, peaksid küll peast hullud olema, aga tegelikult ei
olnud see midagi väga hullu.Võibolla oleme kõik pisut hullud, aga elus ja
spordis läbilöömiseks ongi tihtipeale vaja seda väikest hullumeelsust, mis mõnel
arglikumal just puudu jääb. Igal inimesel oleks vaja ennast vahel proovile
panna. Sellised üritused on just selle jaoks ideaalsed. Sa võid küll trenni
teha ja tunnetada, et sul on hea vorm, aga õigeks vormi tagamiseks on just võistlusolukord
parim. Ka vaimule mõjub see ergutavalt, vabastab pingetest ja finišijoont ületades
võid olla enda üle uhke.
NILSONID:
Oligi kätte jõudnud see tähtis päev, kus meil oli vaja minna esimesel etapil
võideldud võitu kaitsma. Võistlus algas ägedalt, kogusime päris ohtralt
punkte kuna võiduiha oli suur. Aga ilm oli karm, kohati kostitas lmataat meid
ka rahega. Esimese ringi lõpp läks eriti kiireks kuna seda võimendas nälg.
Teisel ringil oli juba väsimus suur ja punkte võtsime vähem.Võistlus oli
kokkuvõttes liiga ekstreemne, et võita.
DYNAMIC DUO:
Libahundi jälg on võistlus , mis sobib kindlasti kõigile.See võiks saada veel
suuremaks ja tuntumaks kui ta praegu on. Suurimaks katsumuseks oli tuul, mis
takistas jooksmist ning ajas külma naha vahele.Raja läbimiseks oli kaks võimalust.
Esiteks, riietuda õhukeselt ning sundida end jooksma. Teiseks, riietada end
soojalt, et mitte haigeks jääda, kuid samas kaotada liikumiskiiruses. Meie
valisime teise võimaluse, sest me ei olnud varem osalenud ning ei teadnud mida
oodata. Ebameeldiv hetk oli siis, kui mõned tunnid peale starti läks kõht tühjaks
ning me ei olnud endale varunud midagi hamba alla. Võtsiem suuna söögipunkti
poole, noppides teelt mõned punktid.Aga kui kõht oli täis söödud, siis enam
väga ei tõmmanudki rajale. Kuid peale väikest hingetõmmet jätkasime.
Loodetavasti kevadel ei pea end riietama nii, et joosta ei saa vaid loodame kena
kevadpäeva.