Libahundi jäljel osalenute kommentaarid:

 Bona Fide HD/B: ( Siim-Tanel Sammelselg, Mihkel Kakko)

Algus oli väga kerge. Läksime punkti 33. Nägime seal üht meeskonda, kus olid ainult tüdrukud ja nad hakkasid meid jälitama. Me läksime meelega valesti ja tegime siis kiire kannaka ja tõmbasime neid TILLIST! 23 punkt tuli kergesti, midagi huvitavat ei toimunud. Aga 73.puntkis jõge ahviraudteega ületades kukkus meil esimene kaart vette. 76.punktis nägime Tigutiimi naisi. Nad lõhkusid ära silla, nii et meie enam kuiva jalaga üle jõe ei saanud. Me hakkasime neid sõimama, aga nad ei teinud välja, sest olid nii... Ja kui me jõudsime punkti 76, olime ikka neist ette jõudnud! Sellest punktist lahkudes vajusime me üleni soosse, nii et suguorgan oli märg. No ekslesime siis seal soos niisama, siis panime mööda jõge minema ja nägime Tillimilli naisi (meie KutiMuti laagri Merill ja Nora). Nemad just ületasid ettevaatlikult seda jõge, kus meie jalgupidi sees kahlasime. Põrutasime koos punkti 70, kus tuli lõke käbedalt põlema saada ja nöör läbi põletada. No see oli lihtne, sest Tiiu oli meid laagris õpetanud lõket igasugu jamast valmistama. 30.st punktist välja minnes panime jõhhhkralt viga. Jumala õnnistusel jõudsime kuidagi siiski punkti 45. Ja 72 punkt läks meil hästi, nägime jälle Tigutiimi! Järgmisesse, 74.punkti minnes jõudsime järgi Kulgejatele ja You never know tiimile. Aga tulistama said nad ennem ja me pidime pool päeva seal ootama. No siis põrutasime läbi 25. ja 36 punkti finishisse. Jõudsime sinna ja saime teada, et kaks tundi veel aega. Siis läksime võtsime veel 20, 21 ja 22 punkti kah. Seal oli väga fun. Ja pärast tuli välja, et meie võistkond sai teise koha. No super!

Mihkel: meie võistkond oli pisut jama, sest tüdrukud ei viitsind joosta.

Siim-Tanel: Muidu oli hea, aga joosta oleksime võinud rohkem 

Kulgejad HD/B: (Sandra Samuel, Katherin Liimets, Eero Ots, Daniel Mark):

No oli alles ilus päev! Stardist lõpuks lõdisedes pääsedes kulgesime lõunasse mööda raudteed, sest Daniel avastas, et tal on vaja mõningaid raudpolte koguda. Läbi metsa risuräsu jõudsime 76.punkti. Ahjaa, tegimegi sellise plaani, et võtame ainult kõige kallimaid (seitsmeseid) punkte ja pärast vaatame, kas muude jaoks ka aega jääb.Raudteed otsides ekslesime jälle meeleheitlikult soos, nii et jalad said täiega märjaks. Järgmisena suundusime punkti, kus tuli looduslikest materjalidest lõke teha. Leidsime põõsast viinapudeli, selle panime aluseks ja peale sättisime kuivanud kõrsi ja oksi. Nöör põles hetkega läbi. Looduse värk! Näljastena roomasime söögipunkti poole. Õgisisme ennast hernesupppi täis, võileivad varuks kaasas, rändasime mööda randa järgmiste punktide poole.Jõudsime laskmispunkti, saime 7 punni maha. Lahe! Asusime otsima 75. punkti kuid siis ründasid meid metsistunud lambad ja me panime tuhat-nelja minema. Tuju tõstmiseks laulsime Punkri laulu. Ja siis õnnistas jumal Eerot, sest äkki märkasime, et tal on valge linnusitarida õla peal. Kaaslased ei rääkinud kadedusest Eeroga kuni võistluse lõpuni.

Sandra: Fun oli!

Eero: Minu korjatud raudpoldid Danielile ei sobinud!

Katherin: Lambad olid toredad!

Daniel: Tegelikult olime meie kõige tublimad, aga saime alles kolmanda koha! 

You never know: HD/B (Siim Põldsaar, Sylvia Köster, Kadri Tiganik, Merylin Ploompuu, Markus Otsa)

Esimest punkti otsisime natuke vähem kui tund!!! See tähendas juba, et algus oli vägev. Mei juhiks ja vaimseks isaks oli Siim, panime talle mõttes nimeks Sussanin.

Tema juhatusel soos kahte järgmist punkti me ei leidnudki ja nii mõnigi kaotas üldse huvi edasiliikumise vastu.Soost lõpuks välja saades kohtusime Kulgejatega, kes olid kadestatavalt kuivad.Laskmispunktini liikusime koos nendega.Seal olime me küll väga tublid ja lasiem viiele märgile pihta. Hästi mõnus tunne oli jälle kõndida mööda maanteed. Supp oli ülimalt hea ja kõik võtsid 4 portsu ja me nautisime seda hullult head söömaaega täiega.Samas punktis toimus ka meeskondlik platvormihüpe. No kes suudab nii punnis kõhuga platvormile püsima jääda! Of course saime me seal peotäie miinuseid. Finishi läbisime edukalt. Jäi aega ülegi. Ainult punkte jäi kõvasti puudu.

Sylvia: Minu arust on Libahundi jälg väga lahe ettevõtmine!

Merylin: Lahe üritus oli, super, teeks seda järgmisel korral uuesti KINDLALT!

Kadri: Libahundil sai nalja, ekstremismi ja külma! Meeldis väga kuigi oli väsitav. Tulen teine kordki. 

Anderoidid Vaba: (Ander Roosipuu, Indrek Lõhmus)

Enne 73.punkti olime umbes 4 km jooksnud ja ootasime, et me seal juua saaksime. Kuid kahjuks jõudsime kohale liiga vara ja jook ei olnud veel kohale jõudnud. Tegime siis ahviraudtee läbi ja panime edasi.Probleem tekkis sihtide lugemisega, lõpuks pidime ikkagi mööda sood 76 punkti poole põrutama.Granaadiviset lootsime sooritada päris granaadiga (noh et oleks ikka pauku ja mulda lennanud) aga viskasime hoopis rauast punni lindiga ümbritsetud auku. 70.-sse punkti jõudes olid mõtted juba täiega söögi juures. Laskmispunktis tuli meil täiskõhtudega istuda ja oodata ja kui lõpuks laskma saime, olid näpud nagu makaronid külmad. Ja siis tegime suure lolluse. Seigeldes Raja talu poole 47.punkti, märkasime tädikest, kellet küsisime Raja talu asukohta. Aga ta oli kõva kuulmise ja muidu imeliku olemisega ja juhatas meid täitsa valesti.

Ander: võistlus oli jälle tore, olin ka eelmisel aastal. Soodes sai põlvini külma vett ja külmunud varbaid. Seitsmesed punktid olid mu lemmikud, sest seal oli kõige huvitavam.

Indrek: oli tore võistlus, kuigi oleks võinud olla soojemal ja kuivemal ajal. Soos ujumine oli toredalt jahutav. Tule tegemine oli üpris raske. 

TilliMilli vaba( Merill Mägi, Nora Särak):

On karge külm, päike sirab läbi pilvede ja õhk on mõõdukalt paks. Stardis tõmbame kopsud värsket õhku täis ja oleme valmis suurteks tegudeks, kui äkki Till kurdab kella puudumist! Mill satub paanikasse, karjub, tõmbleb. Ja siis tuleb Maria Pihlak Rakverest nagu õnnistegija ja annetab meile kella! Ja kõlabki pardi prääksu ja rongivile segu meenutav stardisignaal. Saame testi küsimustega- uhh kui lihtsad! Kahjuks kohe ei õnnestugi rajale tormata, Paldiski raudteejaama tegelikult kaardil ei ole. Viga parandatud, tormame tuulispäiselt minekut. Oleme vist päris esimesed startijad. Lõunasöögile aega plaanitud ei ole, võileivad on endal kaasa võetud, sööme teel olles. Esimesed kümme kilomeetrit lendavad mängeldes. Punktide leidmisega probleeme ei teki, ainult ahviraudtee kohast paneme mingil imepõhjusel pisut mööda. Parandame kiiresti vea ja tuleme kaarega otse punkti, kus kohtunikud peenikest naeru peavad- nemad ju meid tiirutamas nägid, ag olid vait nagu sealauda hiired. Lõkke süütamine käib ahvikiirusel- kõige alla paneme kivid, peale pilliroo ja kolmanda tikuga on lõke püsti ja nöör läbi põletatud! Kohtunikud kiidavad meid leidlikkuse ja vahva võistkonna nime eest. Raudteel kohtume Tapa võistkonnaga, nad  liiguvad vastupidist teed mööda hämmastavalt ühtlase tempoga. Laskmispunktis ootame ja külmume täielikult läbi, surnust üles tõustes kobame jäätunud näppudega relvade järele ja topime tundetute sõrmedega padruneid rauda. Märgi tabamisel jääb Till nulli, Mill tabab võimsalt kahte märki. Häbi-häbi! Seee-eest kaljupangalt hüppame alla nagu profid, ei mingit viiksumist ega kiljumist. Ajame jalad uljalt harki ja istume rihmadesse, las minna! Tillil on plaan kõik punktid ära võtta aga Mill hakkab vaikselt väsimuse tundemärke näitama.52.punkti juurde jõudes tõestame kohtunikele oma ujumisoskusi. Me sumame külmas vees, meie kehatemperatuur langeb ja meie ihumahlad segunevad jõeveega. Edasi teel liikudes näeme ka Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi meeskonda. Poisid paneva hullu tempoga, nende tüdrukutel on tegu, et mitte maha jääda. Kasutame ära kogu meile antud aja, liikumine on päris aeglane võrreldes hommikupoolse lendleva minekuga. Võtame kõik teelejäävad punktid ja kappame kaks minutit enne aja täissaamist finishilindi alt läbi. Sooh, ongi tehtud!

Parim hetk päevast on  kuumas saunas, kõht täis ja vabaklassi esikoha karikad-medalid kenasti silme ees virvendamas. Oleme ikka tublid küll, aga näe, Maria Viisnurga võistkonnast sai meist 9 punkti rohkem! Eks järgmisel korral vaatame!

Merill: Pidin algul naistevõistkonnaga väljas olema, kõik jäid haigeks või hüppasid alt ära. Nora ei ole küll sel aastal saanud trenni teha, aga oli väga tubli. Meil on lihtsalt hea koostöö ja mõistame teineteist.

Maria(Viisnurk):

Minu jaoks oli seekordne üritus ka sellepärast huvitavam, et ma ei tundnud rada. Kõik oli võõras. Meil toimus võistkonna sees juba väike võitlus, et kelle käes kaart on. Kõik tahtsid täpselt näppu peal hoida ja teisi juhatada. Vahepeal läksingi natukene närvi, sest poisid panid kaart pihus ees minema ja mina siis käsi pikal taga järgi, et näidake mulle ka! Aga see on ju tegelikult ainult hea. Ei saa päris nii, et teiste järgi lähed, ise tuleb ka mõelda. Just see ongi orienteerumises minu jaoks nii ahvatlev. Tegelikult oli mul jälle ülihea võistkond, nalja sai küll vähem tehtud kui eelmine aasta, aga eks see oleneb ka prioriteetidest. Meil oli eesmärgiks orienteeruda ja põhiliselt sellele ka keskendusime, no ja siis seal sekka vahepeal ehitasime jõe juures silda ja ekslesime soode vahel, aga see juba teine jutt...

Igatähes jah, ülitore päev oli. Ka korralduse poole pealt mulle tundus, et oli see aasta natukene parem. Kuidagi professionaalsem tundus see värk. Lisaks pean kindasti ära mainima, et meie 10 klassi võistkond oli samamoodi väga rahul ja tahavad järgmine aasta ka tulla, ning 12T klass pidas seda vaheaja tippsündmuseks. Veel tänagi võrdlesime koolis kaarte, et kes kuidas raja läbis.